How can I stay
in this reality
if I only breathe?
It always seems
like I’m in a dream.
Where comes the
energy of life,
what keeps me up
and my eyes open?
Is it something,
where to I haven’t yet woken?
What is the power
that keeps me alive?
Every minut,
every hour
is a mysterious ride
through my soul,
the endless space
and the time.
Which side to choose,
when I’m blind,
swaying between
the darkness and light,
when trying to bring a balance
to my body, soul and my mind?
Ma olen hullumas,
sest mõte mul ei peatu.
Kuidas juhtus see kõik
nii järsku?
Olen hullumas,
pole hullu
aga
pole kohta,
mida oskaksin ma leida,
et vaid saaksin oma mõtteid eemal hoida.
Kus olen ei
tea,
sest olen alati
mõtetes eemal,
need tulevad eemalt
kuid ma ei kuule
mida ütleb süda sees,
miski on mul ees.
Kus olen, kas eemal või siin?
Või olen üldse hoopis kuskil
vahepeal?
Olen olemas kuid
olen kõike kaotamas,
ei näe seda lähenemas
aga millagil see tuleb.
See tuleb varsti
kuid ei täpselt millal,
tegelt ma ju ei tohikski teada
ning lihtsalt lasta sel mõttel minna?
See pole kerge,
see pole lihtne,
kuid tean,
et see on mul sees olemas
ja tean,
et seda hetke ei tohiks
ma näha tulemas.
Kuid mis on ikka see,
mis mind
vabaks ei taha lasta?
Kas olen selleks mina?
Vaevalt, et keegi teine,
sest just oma peaga
olen loonud kõik ja
olen teinud huvitavaid leide
väga sügaval endas,
olen kaasa läinud vooluga,
ja mõtelnud hoolega,
ning tulnud kõigele ma vastu olen rõõmuga,
see kõik positiivsus oli olemas sügaval mu sees,
et lihtsalt särada
ja näidata valgust kõikjale,
kõikjale, kus pole midagi veel näha.
(via mullemeeldidsa)
I don’t think
I’ve been so sorry in my life.
Too much I think
and set expectations,
the thoughts I must fight.
Sometimes we must
stop talking,
instead we must
be showing,
how we feel.
and if I could,
I would,
but you’re overseas.
The truth is hard,
but feelings are real,
as much as I’d like to
say something, you are
there waiting for me
to not.
Feels like it’s end of
a book, but it’s
a start of a new,
where it still
continues with you.
